Eesti Muinsuskaitse Ümarlaua
asutamiskoosolek
04.märtsil 2008.a k14.00-16.30
Mustpeade majas, Pikk 26
Osalejad:
Ümarlaua liikmeteks palutud inimestest osalesid asutamiskoosolekul: Alvar Ild, Andrus Treier, Anton Pärn, Boris Dubovik, Indrek Allmann, Jaanus Kiili, Jüri Kuuskemaa, Kalev Uustalu, Liisa Pakosta, Lilian Hansar, Mae Juske, Mati Maanas, Rein Kilk, Sakarias Leppik, Silver Kommusaar, Trivimi Velliste, Tõnu Kiviloo, Ülari Alamets, Mika Orava ja protokollijana Anni Nool.Asutamiskoosolekule olid oodatud ka kõik huvilised, kes soovi korral end registreerida võisid. Osalejate nimekiri on lisatud protokollile lisana.
Arutati:
1. Avakõne Mika Oravalt, kellel Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu 2 kuud tagasi ümarlaua moodustamise ettepaneku tegi.
Hr Orava on muinsuskaitse vastu huvi tundnud juba aastaid. Tegeledes Pikva mõisa restaureerimise, Magdaleena haigla kabeli teisaldamise ja taastamise ning Tallinna vanade puitmajade teisaldamise organiseerimistega, on tal olnud 15 aasta jooksul võimalus tutvuda Eesti muinsuskaitse problemaatikaga.
Ajalugu on kahesugust - see, mis on pandud kaante vahele ja arhiivi ja see, mis on elab ja käegakatsutav - majad, keskkond, esemed - pärand, mälestised. Mälestised moodustavad selle osa ajaloost, mis on elav sild mineviku ja oleviku vahel. Kahjuks on see sild tänases Eestis muutunud Kolgata teeks ning keegi ei ole olukorraga rahul. Mitterahulolu on hea. See on jõud, mis aitab meil koos ehitada silla tuleviku nii, et tulevastel põlvedel on käega katsutav side minevikku mälestiste kaudu.
Muinsuskaitse on kodaniku kohustus. Riigi roll on olla kodanikule abiks oma kohustuste täitmisel. Täna on riigi roll passiivne ja valvav. Kui see nii jätkub, on riigi ülesandeks ka edaspidi valvata lagunevat kultuuripärandit ja arhiveerida kadunud objektid oma kaustadesse. Vastutus on raske koorem. Tänane muinsuskaitse struktuur on ülesse ehitatud vastutuse vältimise süsteemina. Kui käivitud ehitusprotsess, algab uus vastutuse vältimise ring, mida mina nimetan litsentsiringiks. Litsentsi omav arhitekt projekteerib, muinsuskaitse ja omavalitsus vaatab läbi projekti ja valvab ehitustegevust. Inspektor valvab omaniku poolt palgatud litsentsiga järelevalvajat, kes valvab litsentsiga ehitusettevõtet, kes on töö reaalseks tegijaks palganud kohalikud, litsentsita, töömehed. Sellises ringis ei ole selget vastutajat, on grupp inimesi, kes valvavad üksteist ja samal ajal kohalikud mehed ehitavad rahulikult edasi. Omanikule tekitab selline ring 4-6 korda suurema kulu ehitamisel. Mõttetult bürokraatiale kuluvad rahad tuleks suunata objektidele. Sellest oleks kindlasti palju enam kasu.
Probleeme muinsuskaitse valdkonnas on palju, nägemusi lahendustest on sama palju. Ühena sellistest on täna kodanikuühiskonna korras kokku kutsutud ümarlaud. Ümarlaua eesmärgiks on tuua ühise laua taha kõiki, kelle on oluline meie pärandi väärtustamine, säilimine ja jätkusuutlik haldamine. Ümarlaua olulisemaks ülesandeks on algatada ühiskondlik muinsuskaitseline diskussioon. Siin on õige koht kokku koguda erinevad nägemused ja arvamused mälestiste säilimise nimel. Meie kohustus ja vastutus on säilitada tulevastele põlvedele sild minevikuga. Eestlased on olnud omal maal paiksemad kui paljud teised Euroopa rahvad. Eestlased peaksid oma ajalugu ka kollektiivselt rohkem väärtustama.
Tahan tänada kõiki neid vabatahtlikke, kes on andnud nõusoleku Eesti muinsuskaitse ümarlaua töös osaleda ning tänase koosoleku ettevalmistamise eest Pille Turovskit, Anni Noolt ja Helene Tedret. Samuti Mustpeade maja, kes meie kasutusse on tänaseks ürituseks andnud oma maja.
2. Tervituskõne Kalev Uustalult, Muinsuskaitseameti peadirektorilt.
Tänasest Eesti muinsuskaitse ümarlaua avakoosolekust rohkearvuline osavõtmise näitab, et muinsuskaitse teema on aktuaalne ja pakub huvi paljudele Eestimaa inimestele. Eesti taasiseseisvumise järgselt on suurest osast elanikest saanud erinevate ehitiste ning maade omanikud. Üha sügavamalt kinnistub arusaamine, et eraomand Eestis on püha ja puutumatu. Ka põhiseaduse § 32 ütleb, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kahe silma vahele on aga jäänud sama paragrahvi lõpuosa, mis lisab, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt ja vastavad kitsendused sätestab seadus.
Mõiste “muinsus” tuleneb otseselt arheoloogiast. Kuid muinsuskaitse valdkond on oluliselt laiem - vallas- ja kinnisasjad oma ajaloolise, arheoloogilise, etnograafilise, linnaehitusliku, arhitektuurilise, kunstilise, teadusliku, usundiloolise või muu väärtusega; ning 12 muinsuskaitse ala (Haapsalus, Lihulas, Kuressaares, Paides, Pärnus, Rakveres, Tallinnas, Tartus, Valgas, Viljandis ning Võrus). Ehitise ja objekti kultuurimälestise staatusest on võimalik igaühel kontrollida avalikus kultuurimälestiste riiklikus registris.
Muinsuskaitseameti igapäevaellu kuuluvad nii mälestised kui nende omanikud. Suurimad mälestiste omanikud on kirikud ja kohalikud omavalitsused, kandes sedasi ühiskondlikku funktsiooni ja olles kohaliku rahva kasutuses. Kuid on ka omanikke kellele mälestis on koduks ning neid, kes näevad mälestises ainult valuutat, rahanumbrit, äriprojekti.
Omanikud on erinevad, suhtumine kultuuripärandisse on ka erinev. Vaatamata sellele peaks ühiskonnas toimuma normaalsed arengud - inimestelt ei saa nõuda elamist sajandeid vanades elamutes ilma kaasaegsete mugavusteta, millest nende ehitiste ehitamise ajal undki näha ei osatud. Seni on dialoog muinsuskaitse teemadel jäänud kultuuriinimeste kanda, kes esindavad erinevaid laiapõhjalisi institutsioone. Omanike puhul on üldistest seisukohtadest raske rääkida kuna vestluspartnerid ning oponendid on seni olnud sooloesinejad.
2002 aastast, mil võeti vastu kehtiv Muinsuskaitseseadus, on toimunud kiire areng - muutunud on majandussituatsioon ning arusaamad mälestistest. See on viinud vajadustele seadust muuta, kaasates erinevaid osapooli. Seadusemuudatuste ettevalmistamisel oleks väga vajalik kuulata ära omanike arvamused nii hetkel muinsuskaitses toimivate regulatsioonide kui ka vajalikest muudatuste kohta neis regulatsioonides. Sellel eesmärgil pöördusin mälestiste omanike poole, et kutsuda kokku ümarlaud kus osalevad inimesed, kes esindavad erinevate mälestise liikide omanikke.
3. Mika Orava tutvustab asutamiskoosoleku päevakorda.
4. Ettekanne Riigikontrolli aruandest “Kultuurimälestiste kaitse”. Külli Nõmm. Riigikontrolli auditijuht.
Riigikontrolli 2007. a aruanne on kõrvaltvaataja pilk sellele, kuidas riik oma ülesannetega hakkama saab. Numbrid selles aruandes peegeldavad eelmise aasta aprilli seisu. Sagedamini esitatav küsimus meile on miks riigikontroll selle või teise teemaga tegeleb. Meil on kahesuguseid ülesandeid - teostame finantsauditeid (näitavad, kuidas riigiasutused korraldavad oma raamatupidamist) ja tulemusauditeid (näitavad, kuidas riik saab oma ülesannetega hakkama). Esmane valikukriteerium on raha - auditakse neid asutusi, kus liigub palju raha. Rahalises mõttes pole muinsuskaitse valdkond oluline sest riigi eelarve mõistes on Muinsuskaitseameti eelarve peenraha. Lisaks rahale oli Muinsuskaitseameti auditeerimise põhjusena oluline, et kultuuri kaitsmine on riigi põhiseaduslik ülesanne ja see valdkond puudutab väga paljusid inimesi. Eestis on ligikaudu 25 000 mälestis, see tähendab ka ligikaudu 25 000 omanikku. Riigikontroll on ka varasemate auditite käigus kontrollinud kultuurivaldkonna olulisemaid varagruppe - raamatukogud ja muuseumid.
Riigikontroll oma auditis hindas seda, kuidas toimub mälestiseks võtmine ja mälestiseks olemise lõpetamine, kuidas riik peab mälestiste üle arvestust, kas on tagatud mälestiste säilimine, mis seisus on mälestised ja kuidas toimub järelevalve.
Järeldused mälestiseks tunnistamise, ja mälestiseks olemise lõpetamise kohta:
- Alus-, valdkonna- ja rakendusuuringuid on vähe tehtud.
- Kaitse alla võtmise kriteeriumid on avalikult formuleerimata ja avalikustamata. Tegelikult on need kriteeriumid olemas, aga neid pole kuskile kirja pandud. Riigi tegevus peab olema läbipaistev.
- Olemasolevad arhitektuurimälestiste registrid on üle vaatamata. 1990-ndate keskel on nõukogude aegsed mälestiste nimekirjad on ilma neid läbi analüüsimata üle võetud. Seega on küsitav kas kõik need ka tegelikult kaitset väärivad.
- Kaitse all on objekte, mis on oma mälestise tunnused kaotanud (hävinud, teadmata asukohaga). Tihti loob see olukorra, kus nt koolide ümbruses on varemed, mis on õpilastele ohtlikud. Kohalikul omavalitsusel pole raha, et neid konserveerida ja kuna varemed on kaitse all, siis lammutada neid ka ei tohi.
Järeldused mälestiste üle arve pidamine:
Suur osa infot pole kultuurimälestiste registrisse kantud. See võib olla paberil, inspektori märkmetes, aga riigil seda infot pole. Sellest tekib oht, et oluline osa infot läheb kaduma kui inspektor vahetub ning mälestise rikkumise korral on raske tõestada, et rikkunud on just see omanik, kes objekti hetkel valdab. Mälestiste inspekteerimise kohta on ainult umbes poolte kohta mingi märge mingil ajahetkel tehtud.Järeldused järelevalve korraldamise ja mälestiste säilimise tagamise kohta:
Riigikontroll viis läbi küsitluse, et välja selgitada, kas omanikud on teadlikud, et neile kuulub mälestis ning kas nad teavad oma õigusi ja kohustusi. 47% küsitletud omanikest ei olnud oma kohustustega kursis. Neist 81% oli oma mälestisel viimase 5 aasta jooksul teinud remonttöid.Mälestiste seisundi info on suures ulatuses puudulik või puudub üldse. Eriti puudulik on ülevaade interjööride kohta. Arhitektuurimälestistest on 25% avariilises või halvas seisus.
Põhjused, miks teadlikus ja sellest tulenevalt mälestise säilimise tagamine, seisund ja järelevalve on madalad:
- Mälestised on valdavalt tähistamata.
- Kaitsekohustuse teatiseid on riik suutnud väljastada ainult 61% mälestistest. Kuidas sellises olukorras tagada, et omanik saab info oma kohustuste ja õiguste kohta?
- Inspekteerida on jõutud 1/3 mälestisi. 23% puhul ei ole inspekteeritud, ega koostatud kaitsekohustuse teatist.
- Riigil on kohustus maksta omanikele toetusi. Pooled omanikest ei tea, et neil on õigus taotleda toetust. Vabariigi Valitsus on kehtestanud korra, kuidas toetusi jagada, aga riigikogu on sellest korrast mööda sageli vaadanud ja personaalselt otsustama hakanud, kellele raha anda. Tänu sellele saavad toetusi ka need, kes pole seda taotlenud ning toetus ei lähe iga kord õigetele, toetust vajavatele objektidele.
Seadustest tulenevad probleemid:
- Kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seadus on tänaseks lahenduse leidnud.
- Muinsuskaitseseaduse kohaselt tuleb kõik mälestised tähistada, olenemata tema liigist. Asjatundjad arvavad, et kõiki mälestisi ei saa või ei ole põhjendatud tähistada - nt kunsti- ja ajaloomälestised. Kui tähistamine ei ole võimalik või mõistlik, tuleb see seadustesse sisse kirjutada.
- Kehtiva seaduse järgi peab endine omanik edastama kaitsekohustuse teatise uuele omanikule. See korraldus tuleks üle vaadata. Kas kaitsekohustuse teatise edastamine teha läbi Muinsuskaitseameti, notarite, vm.
- Audit näitas, et karistusvahenditest on efektiivseim sunniraha kohaldamine. Karistused on üldiselt mõjusad, v.a. Tallinnas. Linnades võiks tõsta sunniraha piirmäära. Trahve määratakse vähe, peamine korral kutsumine toimub läbi sunniraha
5. Ettekanne Muinsuskaitseameti strateegilisest arengukavast 2008-2011. Tarvi Sits, Lõuna-Eesti järelevalve osakonna juhtaja.
Strateegiline arengukava koostati 2006 sügis-2007 talv. Koostamise käigus analüüsiti olemasolevat olukorda. Alguses tuli esile eriti palju nõrkusi (seadusega pandud ülesannete täitmiseks pole piisavalt raha, inimesi), aga samas ka tugevusi (kompetentne personaal, tasakaal vana (mäluga) ja uute kolleegide vahel). Sõnastati eesmärgid, tegevused ja organisatsiooni arenemine. Osalt on arengukava idealistlik - aga see on ka maksimum pilt. Täna on dokument juba 1 a vana ning seda täeindatakse pidevalt.
Arengukavaga on võetud eesmärk, et kultuuriväärtuste väljaselgitamine ja nimekirjade ajakohastamine toimub pidevalt. See protsess tugineb valdkonnauuringutele. Kaitse alla võtmine ei peaks käima nii nagu täna - mälestiseks võetakse ohu korral ja rakendatakse ajutist kaitset. Normaalne lahendus tugineb uuringutel, mitte päästeoperatsioonidel.
Samuti tuleb süsteemselt tegeleda muinsuskaitse alade temaatikaga. Kas 1960. aastatel ehitatud paneelelamute säilitamine muinsuskaitsealas peaks olema eesmärk olemas?
Hinnang avariilises või halvas seisukorras mälestistele peab toimuma tehnilise ekspertiisi, mitte pelgalt visuaalse vaatluse näol, nagu ta täna käib.
Arengukavas püstitatud eesmärkide täitmiseks tuleb süstemaatiliselt läbi viia teadusuuringuid, st kaardistada ja hinnata säilinud pärandit. Kuna eelarves ei ole piisavalt raha, on Muinsuskaitseamet sõlminud koostöölepped kõrgkoolidega, mis aitaks teadusuuringuid ka lõputööde, praktikabaaside näol läbi viia. Kavas on ka Muinsuskaitseameti juurde eraldi uurimisosakonna loomine.
Kavas on ka suurendada koostööd erinevate organisatsioonidega, läbi viia erinevaid koolitusi, infopäevi. Jätkatakse erinevate trükiste välja andmist.
Arengukavas sõnastatud visioonide ja eesmärkide ellu viimiseks on uute algatustena kavas luua muinsuskaitse teemaline foorum (mida tänane ümarlaud võib edukalt asendada), viia koolide õppekavadesse sisse esmane ülevaade oma piirkonna kultuuripärandist ning töötada välja restaureerimisalaste nõustamiskeskuste kontseptsioon (positiivne eeskuju on Srikkide võrgustik, mis aitab ka nende majade omanikke nõu ja jõuga, mis pole mälestised, aga on väärikad ja vanad).
Kaitse korraldamise, hoolduse ja korrastamise toetamise eesmärgil on kavas välja arendada eritingimuste ja arheoloogiliste eeluuringute teenus. Ehitusbuumi tingimustes on raske leida nende tööde läbiviijaid ning hinnad on läinud kosmilisteks. Muinsuskaitseamet hakkab riigi poolt kehtestatud mõistliku hinnakirja alusel vajadusel koostama eritingimusi ja teostama arheoloogilisi eeluuringuid.
Kindlasti tuleb jätkata kaitsekohustise teatiste väljastamist. Iseküsimus, kas nad peavad nii põhjalik olema nagu nad praegu on. Kunstimälestiste osas on varsti 100% väljastatud. Arhitektuuri ja arheoloogia mälestiste osas on inspektoritele ette antud arv kui mitu peab aastas neid omanikele väljastama. Tehakse koostöö ülikoolidega.
Mälestiste korrastamiseks antavaid toetusi tuleb suurendada. Praegu tuleb Muinsuskaitseametil valida avariilistest kõige avariilisemad, mille korrastamist toetada. Avariiline olukord läheb eest ära, ehitushinnad kasvavad, tööd teha ei jõua. Läbi tuleb mõelda ka maksusoodustuste süsteem. Nt looduskaitse aluste objektide puhul antakse omanikele maksusoodustusi. Tuleks mõelda, kas ja kuidas on võimalik sama süsteemi rakendada muinsuskaitseobjektide puhul.
Arendatakse mälestiste kaitse alla võtmise kontseptsiooni. Analüüsitakse ka kui palju suudavad kohalikud omavalitsused omade jõududega, läbi miljööalade, kaitsta kohalikku pärandit. Põhjamaades toimib kaitse läbi planeeringute oluliselt paremini kui meil.
2008. aastast viiakse kord aastas läbi omaniku/koostööpartneri ning ametisiseseid rahuolu uuringuid ning tehakse neist järeldused töökorralduse muutmiseks. Samuti tuleb tegeleda Muinsuskaitseameti organisatsiooni arendamisega. Tänasel päeval on maakonnas 1 inspektor, ideaalne oleks 2. Üks inimene ei suuda orienteeruda kõigis mälestiste vallas (kunst, areoholoogia, arhitektuur, ajalugu), vaadata läbi projekte, teha järelevalvet jne.
On plaanis luua oma uurimisosakond 8-20 inimesega, kes tegeleksid süsteemselt kultuuripärandiga.
6. Ettekanne muudatusvajadustest Muinsuskaitseseaduses. Reesa Paatsi, muinsuskaitseameti õigusnõunik.
Muinsuskaitseametis on valminud Muinsuskaitseseaduse muudatuseelnõu projekt ja seletuskiri. Arvestatud on kohalike omavalitsuste, notaritekoja, halduslepingu partnerite ja valitsusasutuste ettepanekuid. Ühe mütsi alla on koondunud arheoloogid - metallidetektorite keelustamise palvega. Avalikkuse kaasatus on olnud arvestatav - huvigruppide ringi tuleb küll veel laiendada.
Muudatused hõlmavad kogu seadust. Suurendatud on Muinsuskaitseameti õigusi järelevalvega seonduvas. Täpsustatud teabevalitsuse korda, kaitsevööndi regulatsioone, sisse toodud ühise kaitsevööndi mõiste. Lisatud sätteid, mis annavad ametile suurema kaalutlusõiguse. Toetusena eritingimuste koostamine ameti poolt. Riigi ostuõiguse sätteid on täpsustaud notarite koja ettepanekul.
Suur töö on tehtud, aga minna on veel pikk tee. Diskusiooni tuleb arendada valitsusasutustega, kohalike omavalitsuste, kutseliitudega ja kodanikuorganisatsioonidega. Riigi ülesandeid ei ole plaanis delegeerita sunniviisiliselt kohalikele omavalitsustele, vaid eesmärgiks on võetud koostöö suurendamine.
7. Kohvipaus.
8. Töökorra kinnitamine
Mika Orava: Muinsuskaitse ümarlaua liikmetele on e-postiga edastatud töökord. Kas on vaja töökorda tutvuda? Kas on ettepanekuid, täiendusi?
Otsus: Ettepanekuid ei ole, töökord otsustati kinnitada.
9. Esimehe valimine
Mika Orava: Kas on ettepanekuid ümarlaua esimehe isiku osas?
Liisa Pakosta: Teen ettepanku valida Mika Orava, kelle ettepanekul me täna siin oleme ja kes on viinud meid suure sammu lähemale Põhjamaadele omasele kodanikuühiskonnale.
Mika Orava: Tänan! On teisi ettepanekuid?
Otsus: Teisi ettepanekuid ei ole. Mika Orava on kinnitatud Eesti ümarlaua esimeheks.
10. Aseesimehe valimine
Mika Orava: Esitan aseesimehe kandidaadiks Liisa Pakosta. Kas on teisi ettepanekuid.
Otsus: Teisi ettepanekuid ei ole. Liisa Pakosta on kinnitatud Eesti ümarlaua aseesimeheks.
11. Riigikontrolli aruandes välja toodud kitsaskohtade analüüsimiseks ja lahendamiseks teeb esimees ettepanekud Ümarlaua juurde töörühmade loomiseks.
Töörühmade tutvustus:
11.1. Muinsuskaitse seadusandlus, O. Liivik.
Töörühma ülesanne on tutvuda Muinsuskaitseameti poolt ette valmistatud parandusettepanekutega Muinsuskaitseseadusesse ning teha uusi, omapoolseid ettepanekuid. Töörühmal tuleks samuti uurida, kuidas töötavad muinsuskaitse jaoks teised olulised seadused ning panna paika seaduste omavahelised suhted. Praktilises tööd näeme näiteks planeerimisseaduse ja ehitusseaduse vahelisi vastuolusid.
Töörühma liikmed:
- Trivimi Velliste, Riigikogu muinsuskaitse ühendus (töörühma esimees);
- Jaanus Kiili, Eesti Mõisate Ühendus;
- Boris Dubovik, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet;
- R. Paatsi, Muinsuskaitseameti õigusnõunik;
- K. Haavasalu, Advokaadibüroo Paul Varul;
- Jaan Lindmäe, Advokaadibüroo Aavik ja Partnerid;
- Jüri Lass, Siseministeerium;
- Olev Liivik; Eesti Ajaloomuuseum;
- Tanel Leppik (töörühma assistent).
11.2. Õiguspädevus ja kompetents muinsuskaitse töökorralduses, Tõnu Sepp.
Selle grupi töö puudutab kõige rohkem praktikuid (ehitajad, projekteerijad, ametnikud). Analüüsime tegevuslubade ja järelevalve süsteemi, samuti nõudeid, mis tuleb esitada projektdokumentatsiooni, tehnilise ekspertiisi, eritingimuste jm koostamiseks ning Muinsuskaitseameti, valla- ja linnavalitsuse pädevuse, õigused ja kohutused.
Töörühma liikmed:
- Boris Dubovik, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet (töörühma esimees);
- Ly Renter, Muinsuskaitseamet;
- Lilian Hansar, Eesti Kunstiakadeemia;
- Olev Liivik, Eesti Ajaloomuuseum;
- Jaanus Vipper, OÜ Kuukaar;
- Tiit Masso, ehituskonsultant Tiit Masso OÜ;
- Tõnu Sepp, OÜ Muinassepp;
- Velli Rajangu (töörühma assistent).
11. 3. Kultuurimälestiste nimekirjade, L. Välja.
Nimekirjade ülevaatamise olulisusest saime ülevaate juba eelnevatest ettekannetest. Probleem on, et nimekirjad ei ole läbilõige meie pärandist. Eriti problemaatiline on 20. sajandi objektid, kuid seda on asutud juba parandama.
Töörühma töös on 2 tasandit - mälestiste tunnuste, kriteeriumite küsimus ning nimekirjade ülesehitus küsimus (et esindatud oleks kõik stiilid, tüpoloogiad, kohalikult tähtsad objektid). Erinevatele mälestiseliikidele esitatakse seadusest tulenevalt ühesed menetlusnõudmised, tegelikkuses on selline lähenemine küsitav. Aastaid on räägitud ka mälestiste gradatsiooni vajalikkusest. Töörühma ülesanne on teha ettepanekuid mälestiste nimekirja ja ülesehituse kohta ning nimekirjade seisukorra vastavus tegelikkusele.
Töörühma liikmed:
- Kurmet Müürsepp, Eesti Maaomavalitsuste Liit (töörühma esimees);
- Leele Välja, Eesti Kunstiakadeemia;
- Epp Lankots, Eesti Kunstiakadeemia;
- Ülle Jukk, Muinsuskaitseamet;
- Krista Sarv, Eesti Ajaloomuuseum;
- Oliver Orro, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet;
- Liina Jänes (töörühma assistent).
11.4. Haridus ja koolitustegevus, L. Välja.
Inimeste teadlikkus arhitektuuripärandi kaitsel on määrav ning haridusvallas saab üht-teist ära teha. Selleks tuleb lisada muinsuskaitse alased teadmised arhitektikoolitusse, muinsuskaitse valdkonna õppesse lisada rohkem tehnilisi teadmisi, projektide lugemist jms. Ühtlustada restaureerimisalast koolituse taset kutseharidussüsteemis Viia kokku objektid ja muinsuskaitset õppivad inimesed - leida tudengitele praktikabaase, inventeerimiseks jm. Samuti lisada kultuuripärandit ja muinsuskaitset puudutavad teadmised üldharidussüsteemi. Nagu keskkonnakaitses seda tänasel päeval on. Kui juba koolis teadvustatakse seda noortele, koolitatakse selle läbi ka nende vanemaid.
Töörühma liikmed:
- Liisa Pakosta, ajakiri TM, Kodu ja Ehitus (töörühma esimees);
- Lilian Hansar, Eesti Kunstiakadeemia;
- Leele Välja, Eesti Kunstiakadeemia;
- Jüri Soolep, Eesti Kunstiakadeemia;
- Anton Pärn, Kultuuriministeerium;
- Katri Raik, Haridusministeerium;
- Erja-Liina Raidma (töörühma assistent).
11.5. Muinsuskaitse rahastamine, M. Reismaa.
Töörühma teemaks on rahastamise küsimused. Raha on see, mille kaudu peaks teiste töörühmade ettepanekud ellu viidama. Käsitleme, kuidas parandada valdkonna rahastamist riigi toetustega Muinsuskaitseameti eelarve kaudu, struktuurifondidest, sh EAS, Kredexi kaudu. Riikliku maksusoodustuste süsteemi väljatöötamine, samuti haldussuutlikkuse tõstmine rahastamise kaudu.
Töörühma liikmed:
- Alvar Ird, SRV Grupp (töörühma esimees);
- Ahti Kuningas, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium;
- Kalev Uustalu, Muinsuskaitseamet;
- Tarmo Leppoja, Ettevõtluse Arendamise Shtasutus;
- Mirja Adler, Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutus KredeEx;
- Anton Pärn, Kultuuriministeerium;
- Külli Karing, Eesti Turismifirmade Liit;
- Marju Reismaa (töörühma assistent).
11.6. Muinsuskaitseameti töökorraldus, L. Pakosta.
Töörühma ülesandeks on tegeleda muinsuskaitse imago kujundamisega väljapoole. Ehk mida kõike saab teha raha puudumisel, muutes pelgalt töökorraldust. Võimalusi on väga palju.
Palun lisada töörühma liikmeks Rein Kilk, kes on paberitest välja jäänud.
Töörühma liikmed:
- Kalev Uustalu, Muinsuskaitseamet (töörühma esimees);
- Liisa Pakosta, ajakiri TM, Kodu ja Ehitus;
- Tarvi Sits, Muinsuskaitseamet;
- Mika Orava, OÜ Seeniori Majad;
- Rein Kilk, Transcom AS;
- Helene Tedre (töörühma assistent).
12. Uue koosoleku kokku kutsumise aja jätame täna lahtiseks. Kõigepealt saavad töörühmad kokku ja teevad omad ettepanekud ning seejärel kutsutakse ümarlaud kokku.
13. Arutelu:
Küsimus saalist: Kas ümarlaua koosseis on lõplik?
Mika Orava: Tänasel päeval jah. Ümarlaua töökorralduses on ette nähtud võimalus liikmeid välja arvata ja juurde arvata. Liituda ümarlaua tööga saab ka töörühmade kaudu. Kõik ettepanekud ja arvamused on oodatud Ümarlaua kodulehekülje (http://www.umarlaud.eu/) kaudu.
Küsimus saalist: Olen 7 põlve talunik. Eesti kultuur on pärit maalt. Praegu pole maaomanikke ja talunikke esindajat Ümarlauas. Samas on nende maadel arvukas osa objektide. Ümarlauda võiks kaasata Talupidajate Keskliidu. Pärandkultuuri inventeerimine on käima läinud. Ei peaks olema üksi kaitstavad objektid, vaid ka metsa ja maaomanike poolt hoitavad objektid. Ka nende osas tuleks metsa- ja maaomanike hulgas teha teavitustööd. Tänini pole omanikupoolset koolituse osa sees. Järvamaal on loodud juba esimesed kultuurihoiu alad. Ka Muinsusakitseseadusesse tuleks sisse viia kultuurihoiualad ja kultuurihoid.
Mika Orava: tänan sõnavõtu eest. Meil on ümarlauas arheoloogina Anotn Pärn, Maaomavalitsuste Liidust Kurmet Müürsepp ning Silver Kommusaar, kes tegeleb talurahva arhitektuuriga.
On kedagi teist, kes soovib kasutada vaba mikrofoni?
Ei ole. Aitäh kõigile osavõtmise eest. Lõpetan koosoleku.
Mika Orava
Eesti muinsuskaitse ümarlaua esimees
Protokollis:
Anni Nool
Eesti muinsuskaitse ümarlaua sekretär