XI Riigikogu stenogramm
29.09.2010 k14:00
6. Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus
Aseesimees Jüri Ratas
Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 806 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuuriminister Laine Jänese!
Kultuuriminister Laine Jänes
Austatud juhataja! Head kolleegid! Siin siis muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu kohaselt täpsustatakse ja täiendatakse muinsuskaitseseadust, samuti mitut muud sama temaatikaga seonduvat seadust. Eesmärk on lahendada mitmeid väiksemaid seaduse rakendamisel ilmnenud probleeme. Samas lisanduvad seadusesse paar uut teemat, mida seni ei ole reguleeritud. Kõik muudatused kannavad ühte eesmärki: tõhustada kultuuriväärtuste kaitset.
Olulisemad muudatused. Olulise muudatusena lihtsustatakse mälestiste omanike tegevust, kuna piiratakse tegevuste ringi, milleks peab mälestise omanik või valdaja taotlema Muinsuskaitseameti luba. Näiteks remondiks ja muudeks sarnasteks mälestise hooldamise töödeks luba küsima ei pea. Samuti ei ole selleks vaja eritingimusi ega eritingimustele vastavat projekti ega erialast järelevalvet. See teeb remonditööde korraldamise omanikele senisest lihtsamaks ja odavamaks. Kui aga tegemist on näiteks restaureerimise või ehitamisega kultuuriväärtusega seotud hoones, on luba endiselt nõutav.
Teine suurem plokk muudatusi on seotud veealuse kultuuripärandi kaitse normide sisseviimisega seadusesse, sealhulgas veealustele mälestistele sukeldumise regulatsiooni normide kohaldamisega. Mälestistele sukeldumist ei keelata, see peab lihtsalt toimuma kooskõlastatult Muinsuskaitseametiga. Teatud tegevused on veealusel mälestisel siiski keelatud, näiteks traalimine, süvendamine ja ankurdamine. Seadusmuudatused valmistavad ette Eesti Vabariigi liitumist UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. Kuna esmaspäeval oli infotunnis juttu sellest, kas on piisavalt vahendeid selle töö läbiviimiseks ja ettevalmistamiseks, siis siinkohal tuletan meelde, et INTERREG-i kaudu on Muinsuskaitseamet saanud 3 aastaks toetust 15 miljoni krooni ulatuses. See summa läheb tehnoloogiale, registri koostamisele, rahvusvahelisele koostööle, mis on kõik abiks veealuste mälestiste temaatikaga seonduvalt.
Kolmas suurem muudatus ehk isegi valdkonna sisse toomine on, et reguleeritakse otsinguvahendite kasutamist. Otsinguvahendi, näiteks metallidetektori kasutamise piirang ei ole samuti absoluutne. Muinsuskaitseameti antud luba on kohustuslik juhul, kui mälestisel, selle kaitsevööndis või väljaspool linnu, aleveid ja alevikke otsitakse kultuuriväärtusega asja või kasutatakse selle asja otsimiseks otsinguvahendit. Muudatuse eesmärk on vältida juhtumeid, et kultuuriväärtusega asja leiab inimene, kes teadmatusest võib kahjustada asja ennast või selle leiukohta, millel võib olla eraldi arheoloogiline väärtus. Muinsuskaitseameti luba antakse isikutele, kes on sobiva hariduse või koolitusega omandanud piisavad teadmised kultuuriväärtusega asjadest ja nende otsimisest.
Eelnõuga pakutakse välja lahendused, millega soovitakse motiveerida kultuuriväärtusega asjade leidjaid nendest riigile rohkem teatama. Näiteks suurendatakse makstava leiutasu ülemmäära ning võimaldatakse leid teatud tingimustel tasuta võõrandada leidjale.
Mõned väiksemad muudatused. Muudetakse asjade loetelu, mis võivad olla kinnismälestiseks. Loetelusse lisatakse lohukivid ning ajaloolise väärtusega pargid, samuti eraldi veealused mälestised, näiteks veealused uppunud vee-, õhu- ja muud sõidukid. Mälestiste liigitust täiendatakse mõistetega "tööstusmälestis" ja "veealune mälestis". Senine arhitektuurimälestis asendatakse laiema mõistega "ehitismälestis". Kaotatakse muinsuskaitse nõukogu liikmete arvu nõue, mis praegu on seaduse tasandil 12 liiget väljatooduna, kuna see ei ole tarvilik seadusse sissekirjutatuna. Samuti teeb muinsuskaitse nõukogu edaspidi ettepanekuid mälestiseks tunnistamiseks üksnes kinnisasja kohta, vallasasjade osas teeb ettepanekuid Muinsuskaitseamet. Valla- ja linnavalitsusele antakse õigus kontrollida, kas mälestiste kaitsevööndiga seotud tööd ning projektid on kooskõlastatud Muinsuskaitseametiga, samuti antakse valla- või linnavalitsusele võimalus, kokkuleppel Muinsuskaitseametiga tähistada mälestisi ameti poolt kooskõlastatud tähistega. Mitme paragrahvi muutmisel on arvestatud eeldatavasti lähitulevikus jõustuvat majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse eelnõu. Sellest tulenevalt on muudetud paragrahvide terminoloogiat ning ülesehitust, mis on tehnilised muudatused.
Kulud ja jõustumine. Võrreldes kehtiva seadusega, ei kaasne eelnõu vastuvõtmisele järgneva rakendamisega täiendavaid kulusid kohalike omavalitsuste eelarvetele. Otsinguvahendite kasutamise regulatsiooni rakendamiseks luuakse täiendav ametikoht, millega kaasneb lisakulu Muinsuskaitseameti eelarvele, ja selleks on järgmiseks aastaks leitud vahendid Kultuuriministeerium omavahendite arvel. Seaduse muudatused plaanitakse jõustada 1. märtsil 2011. aastal, see võimaldab kõik eelnõust tulenevad kultuuriministri ja Vabariigi Valitsuse määruste muudatused ette valmistada ja jõustada samal ajal. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Austatud minister, teile on ka vähemalt üks küsimus. Imre Sooäär, palun!
Imre Sooäär
Aitäh! Hea minister! Kalmistute rüüstamine just nendesamade metallidetektoritega on suhteliselt uus teema, aga järjest rohkem on sellest ka ajakirjanduses juttu ja eile õhtul saabus ka Riigikogu liikmete postkastidesse just sellesama muinsuskaitseseadusega seotud ja metalliotsijaid puudutav küsimus. Minul on selline küsimus, et tihtipeale on olnud väga raske tuvastada, kui kalmistut on rüüstatud, kas on kasutatud metallidetektorit või mitte. Ilmne on, et on, aga väga raske on seda pärast tõestada, mis öösel seal toimunud on. Kas need metallidetektorid ei peaks olema kuidagi Muinsuskaitseametil siis registreeritud, et oleks võimalik kuidagi kontrollida, et neid on kasutatud? Või on mingi muu võimalus kindlaks teha, kas need metallidetektoritega otsijad ikkagi järgivad seadust või mitte? Praegu on see suhteliselt raskesti kontrollitav. Aitäh!
Kultuuriminister Laine Jänes
Aitäh! Ma usun, et osaliselt on see kindlasti politsei töövaldkonda kuuluv jälitustegevus ja väljauurimine, kes täpselt on midagi rüüstanud. Aga see, mis puudutab Muinsuskaitseameti valdkonda kuuluvat, on see, et antakse välja lube ja tehakse koolitusi. Ja lube antakse nendele, kellele on enne koolitus tehtud ja on kindel teadmine, et kultuuripärandi otsimise valdkonnas on kõik oskused olemas. Mis puudutab rüüstamist ja erinevate vahendite tarvitamist seal, on aga teise haldusala pädevus. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas
Trivimi Velliste, palun!
Trivimi Velliste
Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud proua minister! Hiljuti küsis kolleeg Rein Ratas minu käest, kas ma mäletan, et 93. aastal, kui ma ise olin valitsusliige, oli valitsuse tööjaotus natuke teistsugune. Nimelt Muinsuskaitseamet allus mõnda aega Keskkonnaministeeriumile. Muidugi ei küsi ma teilt praegu seda, kas Muinsuskaitseamet tuleks uuesti viia Keskkonnaministeeriumi alla, vaid ma küsin seda: mis te arvate, kas Keskkonnaministeerium ja Kultuuriministeerium ei peaks tegema senisest veelgi tihedamat koostööd ja kas muinsuskaitse selle tavalises tähenduses ja keskkonnakaitse selles tavalises tähenduses ei võiks olla tunduvalt rohkem lõimitud kui siiamaani kuni selleni välja, et näiteks muinsuskaitseinspektorid ja keskkonnainspektorid saaksid mingisugust ühist koolitust ja teeks oma tööd mõnes mõttes koos?
Kultuuriminister Laine Jänes
Aitäh küsimuse eest! Jah, ma olen sellega täiesti nõus. Oleme ka ministrite tasandil arutanud seda, kuidas on võimalik kasutada inimressurssi maakondades jõudsamalt ühe kui teie valdkonna tarvis ja kasuks. Nii et see on kindlasti mõeldav. Ma usun, et juba praegu tehakse koostööd ka erinevate pühapaikade teemal, mis on looduslikud pühapaigad, ja on moodustatud ühiskomisjone ja töörühmi. Nii et igasugune koostöö on teretulnud ja kindlasti on võimalik seda süvendada. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan, austatud minister! Vabandust, siiski on veel üks küsimus. Silver Meikar, palun!
Silver Meikar
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen sellesama teema juurde, mille tõstatas hea kolleeg Imre. On olnud nende metalliotsijate aktiivsete kodanike poolt üks kiri ja seal küsitakse, et kui nüüd määratakse, et tuleb läbida mingi koolitus, kes seda koolitust peaks läbi viima? Ja kas need institutsioonid, kes seda läbi viivad, on ka selleks ettevalmistusi teinud? Kas on olemas regulatsioon, milline see koolitus täpselt välja näeb? Ja kas see saaks toimuma enne seda, kui see seadus kehtima hakkab? Aitäh!
Kultuuriminister Laine Jänes
Aitäh! Koolitust viivad läbi kindlasti sellised organisatsioonid, kellel on olemas koolitusluba ja selle jaoks vastav pädevus. Seda korraldab Muinsuskaitseamet ja kõik regulatsioonid selles osas on võimalik Muinsuskaitseametist teada saada. Muinsuskaitseamet on erinevate ühingutega, kes tegelevad metalli otsimisega, kes on ühinenud nii-öelda seltsidesse või muudesse ühingutesse, tegemas ka väga head koostööd ja koostöös nendega on ka need seadusemuudatused siin ette valmistatud. Nii et kindlasti on võimalik pärast selle seaduse jõustumist saada informatsiooni Muinsuskaitseametist otse, kes vastutab selle koolitamise eest. Aitäh!
Aseesimees Jüri Ratas
Ja nüüd, austatud minister, on nii, nagu ikka mõnikord ehituses on, et alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Läheme edasi küsimustega. Mart Jüssi, palun!
Mart Jüssi
Suur tänu! Ma veangi siis selle jutu vee alla uuesti korraks tagasi. Siin on selged asjad, mis on keelatud – ankurdamine, traalimine ja süvendamine. Aga kui me keskkonnavaldkonnas teame, et teinekord sellise asja varjatus on tema teatud mõttes parim kaitse, siis veealused väärtused nii kaua, kui me ei tea, kus nad täpselt on, on ka suhteliselt hästi kaitstud. Teisest küljest jälle, kui on tegemist traalimise või ankurdamisega, siis me iial ei tea, kuhu me oma ankru või traali täpselt viskame, et kas sellega kaasneb nende väga täpne kandmine kõikidele navigatsioonikaartidele, et inimesed teaksid selle veealuse kultuuripärandi olemasolust ja väldiksid neid keelatud tegevusi või vastupidi, äkki nad hoopis tähistatakse kuidagi, et nad oleksid paremini märgatavad ja kuidas see mõjub nende kaitsele?
Kultuuriminister Laine Jänes
Aitäh! Nagu ma nimetasin seesama Interregi programm sisaldab endas ka registri koostamist ja rahvusvahelist koostööd, et kindlasti just need mõisted on vastuseks teie küsimustele: tähistada saab seda, mille osas on olemas informatsioon, et ta on olemas ehk see registri koostamine kõigepealt ja seejärel tähistamised. Nii et ma usun, et siin spetsialistid leiavad selle parima lahenduse, kuivõrd tuleb ühte või teist asja tähistada, et ta oleks piisavalt kaitstud ja samal ajal teada, et ta ei ole ohustatud ühest juhuslikult visatud ankrust. Nii et ma arvan, et siin on väga vaja spetsialistide arutelu. Vaevalt, et poliitilisel tasandil siin mingit otsust teha saaks, see on sisuline töö. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Mari-Ann Kelam!
Mari-Ann Kelam
Suur tänu ja aitäh ettekande eest! Mul on lihtsalt täpsustav küsimus, et metallidetektoriga otsinguid tehes, kas igaüks peab loa võtma, ükskõik kust ta otsib? See jäi mulle natuke ebaselgeks, et võib-olla niisuguste rannakioski ümber sügisel otsides münte on üks asi, aga kuskil surnuaias tuhnida on midagi muud? Aitäh!
Kultuuriminister Laine Jänes
Aitäh! Veel kord täpsustan ja loen ette selle osa, mis oli seletuskirjas olemas. Selle muudatuse eesmärk on vältida juhtumeid, kus kultuuriväärtusega asja leiab inimene, kes võib teadmatusest kahjustada seda ehk tegelikult lubasid antakse koolitatud inimestele ja nendele, kes tegelevad kultuuriväärtuste otsimisega sihipäraselt. Tähendab, me ei saa olla kaitstud selle eest, et keegi midagi juhuslikult leiab. Ja kui näiteks otsitakse, ma ei tea, teatud metalltorusid mingisuguseid muudeks tehnoloogilisteks töödeks, mis ei ole seotud kultuuripärandi otsimisega, siis loomulikult see ei ole seotud koolitusega, mida viib läbi Muinsuskaitseamet, vaid hoopiski mõni teine asutus. See ei ole niisugune absoluutne nõue, vaid see puudutab inimesi, kes sihipäraselt kultuuripärandi otsimisega tegelevad. Aga me ei saa olla kaitstud juhuslike juhtumite eest. Siis tuleb loota inimese südametunnistusele kõigepealt. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Silver Meikar, teine küsimus.
Silver Meikar
Aitäh! Lugupeetud minister! Jätkan seda sama teemat. Ma arvan, et see seadus on väga vajalik ja ka see muudatus on väga vajalik. Aga siin samas eelnõus on kirjas ka lubade väljastamisel vanusepiirang, kuigi reaalselt kujutan ette, et on võib-olla ka märksa nooremaid kui 18-aastaseid harrastajaid, kes näiteks oma vanematega käivad ja otsivad ja nihuke perekondlik traditsioon. Kas selle koha pealt oleks võimalik mõelda läbi ka selle vanusepiirangu osas, et luba võiksid saada ka märksa nooremad inimesed? Aitäh!
Kultuuriminister Laine Jänes
Mina arvan, et erinevad vanusepiirangud ja õigused inimestele, kes on saanud täisealiseks, on reguleeritud ka teiste seadustega. Ma arvan, et päris paljud asjad on siiski vanemate vastutusel, kui nende alaealine laps käitub kuidagimoodi seaduse vastaselt. Ma arvan siiski, see on vanemate vastutus. Seda ettepanekut võib muidugi arutada siin Riigikogus, see ei ole kindlasti välistatud. Kui on kindel ettepanek ja põhjendus, mispärast see peaks olema mingi teine vanus, siis Riigikogu on kindlasti teretulnud seda arutama. Muinsuskaitseamet on lähtunud teadmisest, et 18 aasta vanune on täisealine.
Esimees Ene Ergma
Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua kultuuriminister! Nüüd ma palun kõnepulti kultuurikomisjoni liikme kolleeg Paul-Eerik Rummo. Palun!
Paul-Eerik Rummo
Proua juhataja, kolleegid! Kultuurikomisjon tutvus kõnealuse eelnõuga 21. septembril, mil komisjonis oli seda eelnõu tutvustamas lugupeetud kultuuriminister ja koos temaga Muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu. Kohal oli ka Kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõunik Peeter Papstel, aga ei tekkinud selliseid küsimusi komisjoni liikmetel, mis oleks vajanud õigusosakonna nõuniku vastust. Komisjon võttis selle eelnõu koostamise eesmärgi teadmiseks ja tunnustas ministeeriumi initsiatiivi muinsuskaitseseaduse mõnede aspektide täpsustamisel ja eriti selles osas, mis toob sisse uue ja väga olulise teema, veealuste mälestiste teema ning ühtlasi täpsustab ja konkretiseerib seda, mis on uuemal ajal ühiskonnas mitmesugust tähelepanu pälvinud, nimelt metallidetektorite tihtipeale omavolilist ja kultuurimälestise suhtes ohtlikku kasutamist.
Komisjon leidis, et eelnõu igati väärib saatmist esimesele lugemisele, ning otsustas teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kui asi nõnda läheb, siis muudatusettepanekuid ootab komisjon 13. oktoobriks kella 18-ks. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu! Ja avan läbirääkimised. Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Mark Soosaare Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana.
Mark Soosaar
Lugupeetud Riigikogu esimees, armas kultuuriminister Laine Jänes! Ma palun kaheksa minutit!
Esimees Ene Ergma
Kaheksa minutit, palun!
Mark Soosaar
Sotsiaaldemokraadid tervitavad muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemist Riigikogus, sest me peame väga oluliseks meie pärandkultuuri säilimist, edasiarendamist, elustamist. Aga see mitu aastat kestnud seadusemuudatuste pakett näitab meile veenvalt, et paradigma meie pärandi kaitses ei ole muutunud, ja ilmselt peab ikkagi Riigikogu väga tõsiselt mõtlema ka põhiseadusliku aluse loomiseks, et oleksid tagatud järgmised olulised momendid, mida me kahjuks sellest eelnõust ei leia.
Esiteks, riigi osa on väga, väga nõrk meie pärandkultuuri kaitsmisel. Ma julgen öelda, et Muinsuskaitseamet ei ole oma tööga hakkama saanud. Ei ole tööga hakkama saanud sellepärast, et spetsialiste on vähe, raha on ka vähe ja suhe elanikega on halb. Esimesena ma nimetaksin väga viletsat informatsiooni uute muinsuskaitsealade ja mälestiste kohta. See on täiesti ebaloomulik, et kui 6. veebruaril 2006 Vabariigi Valitsus laiendab Pärnu vanalinna muinsuskaitseala kuni rannarajoonini ja Pärnu linnas tekib Eesti linnaline suurim muinsuskaitseala, siis märkeid selle kohta vastavates registrites veel aasta lõpus ehk novembris 8 kuud hiljem on olematud. Ja ma tunnen kaasa nendele kinnisvaraomandajatele, kes on omandanud väga suuri kinnistuid muinsuskaitse alal teadmata, et seal on vastavad piirangud. See on ebanormaalne olukord.
Teiseks, mälestiste ja kaitsealade tähistamine on meil väga puudulik, kohati on seal nõukogudeaegsed märgid, kohati ei ole üldse märke. Olgem ausad, kui on tähistatud heas korras Tihemetsa ehk Voltveti mõisahärrade loss, praegune kutsehariduskeskus, aga teisel pool teed on tähistamata samuti ehitusmälestis, Eesti pikim kõrts ehk Voltveti kõrts, siis olgem ausad ja tähistagem ka selle ja näidakem kõigile, mismoodi Eesti pikim kõrts kivihunnikuks variseb. Ma saan aru, et seda silti on sinna väga raske kinnitada, aga see tuleb kinnitada, muidu ei liigu asjad paigast.
Ei ole tagatud juurdepääs mälestistele. Pärnus on kaks rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti Olev Siinmaa mööblikomplekti. Esimene neist asub Pärnu linnale kuuluvas vanas apteegis. Sinna on juurdepääs täielikult takistatud, see mööblikomplekt, Eesti ainukene stiilne 20. sajandi mööblikomplekt on hävimisohus. Tõepoolest, ma saan aru, et võib-olla ongi kasulik hoida seda luku taga, et keegi ei näeks, kuidas üldrahvalikud väärtused hävivad.
Teine lugu. Heauskne ostja ostab Siinmaa enda funktsionalistliku maja, kus on sees kaitsealune mööbel, aga teda ei ole piisavalt informeeritud sellest, et ta peab seda hoidma, ja ta on oma majast selle lihtsalt välja viinud ja seda mööblit enam ei ole.
Suhe muinsuskaitsetöötaja ja rahva vahel peab kardinaalselt muutuma ja see ei muutu, kui me ei muuda seadusandlust. Tegelikud omanikud, valdajad, rahvas ei ole meil mälestiste hoidmisesse tegelikult kaasatud. Kaitse alla võtmise protsessis ei ole omanikul üldse mingisugust sõnaõigust. Praeguse seadusandluse kohaselt otsustatakse see omaniku seljataga. Muinsuskaitseala laiendamisel, kehtestamisel puudub rahva kaasamise protsess. Kuidas te siis tahate, lugupeetud kultuuriminister, et rahvas hoiaks neid väärtusi, mis asuvad meie muinsuskaitsealadel? Ma saan aru, teil on praegu seal saalis tähtsamaid asju rääkida, aga kui te tulite siia muinsuskaitseseadust kaitsma, siis palun kuulake, mida sotsiaaldemokraadid sellest arvavad.
Muinsuskaitsealadel asuvatele kinnistu omanikele ja omandi valdajatele ei laiene võimalus ega õigus pöörduda riigi poole toetuse saamiseks, et nad võiksid nõuetekohaselt oma maju restaureerida, rekonstrueerida, renoveerida. Me oleme sellest korduvalt rääkinud. Kultuuriminister Raivo Palmaru ajal andsime korduvalt ka vastava eelnõu menetlusse, kuid valitsus lükkas selle tagasi. Oleme rääkinud maksusoodustustest nendele, kes hoolikalt säilitavad ja püüavad nõuetekohaselt taastada üldrahvalikku omandit – seda sümboolses mõttes, juriidilises mõttes muidugi nende omandit –, üldrahvalikke väärtusi ehk siis mälestisi ja muinsuskaitsealadel asuvaid ansambleid. Me ei ole sellega mitte kusagil suutnud liikuda.
Jõuame lõpuks marginaalsete asjade juurde, nagu on detektoritega põllul ringi käimine. Jumal tänatud, et Eesti Vabariigi seadused ei kehti Itaalia plaažidel, kus te näete ööpimeduses liikumas inimesi detektoritega ja otsimas eurosid. Aga nad korjavad üles ka pudelikorgid ja kõik muu rämpsu, tänu oma detektoritele. Me ei saa suhtuda Eesti inimestesse, et kõik on ebaausad, et kõik, kes liiguvad põldudel enne kündmist, et mitte puruks künda oma põllul võib-olla leiduvat rahapada. Me peame eeldama seda, et meie inimesed on ausad ja et nad oma leiust teatavad ja neid leidusid tõsiselt võetavalt motiveerivad.
Ma palun vabandust, kui ma läksin isiklikuks, proua minister, aga mure on suur! Ja ma usun, et teie sõnad, mida te siin Riigikogus olete korduvalt öelnud, et meil on vaja paradigmaatilist muutust, et meil on vaja põhiseaduslik alus luua selleks, et Eesti kultuuripärand oleks hästi kaitstud, euroopalikul tasandil kaitstud, et te jääte oma sõnade juurde ja kaitsete ka teist eelnõu, mis eile esimese lugemise läbis. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Trivimi Velliste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit palun!
Trivimi Velliste
Austatud proua minister! Head kolleegid! Saatuse tahtel räägime me täna siin saalis juba teist päeva järjest oma esivanemate pärandist. Räägime muinsuskaitsest ja oma eilsetes aruteludes me jõudsime selge äratundmiseni, et meie pärandi olukord on vastuoluline. Ühelt poolt on meil tõesti väga eredaid ja meeldivaid näiteid, nagu on Tallinna vanalinn, mis kuulub maailma kõige silmatorkavama pärandi hulka, kuigi ka selle igapäevasel kaitsmisel on suuri probleeme. Aga teiselt poolt kirjeldas meie mälestiste olukorda väga hästi muinsuskaitse ümarlaua korraldatud näitus "Ultima Memoria", kus me võisime näha missugune on sadade ja sadade, kümnete ja kümnete mälestiste olukord Eesti erinevates maakondades. Selle tõttu on muidugi selge, et me oleme sõnavõttudes kantud murest oma pärandi tuleviku pärast.
Väga sageli räägitakse sellega seoses rahast ja raha on teatavasti alati probleem, sest raha ei ole kunagi piisavalt. Aga ma arvan siiski, et raha ei ole mitte peamine probleem, vaid kõige peamine probleem on inimene, on inimese teadvus. Tehnika areng aastatuhandete jooksul on liikunud edasi seitsme penikoorma sammudega, kuid inimese vaimne areng, inimese kõlbeline pale ei ole viimase paari tuhande aasta jooksul tõenäoliselt oluliselt muutunud – kui mitu tuhat aastat tagasi üks inimene lõi teise maha puunuiaga, siis praegu teeb ta seda arvutiklahvile vajutades, aga sisu ei ole sellega muutunud. Käsulaud "ära valeta, ära varasta, ära lõhu" on aastatuhandeid vana, aga vaevalt, et valetamine, varastamine ja lõhkumine on viimase mitme tuhande aasta jooksul vähenenud. Tehniline areng on toonud kaasa selle, et sukeldujad sukelduvad üha sügavamale ja metalliotsijad leiavad metalli üha kergema vaevaga ja üha sügavamalt maapinnast.
Kahtlemata ei ole käesolev eelnõu selleks, et ära keelata igasugune sukeldumine või ära keelata metalltoru otsimine maapinnast nagu seda ka proua minister siit kõnepuldist ütles. Loomulikult kui toru on kusagil katki läinud, saab selle toru asukoha metalliotsijaga ka edaspidi üles leida. Kuid eelnõu otstarve on palju laiem ja palju üldisem, see on suhtumise muutumine ühiskonnas, riigi ja kodaniku omavahelise suhte parandamine selles valdkonnas. Eile me rääkisime siit, et eramets on meie kõigi hüve, mis siis et ta on eraomaniku omand ja tema hüved ja samamoodi rõhutasime, et eramõis on meie kõigi uhkus, mis siis, et ta on ühe mõisniku omand ja uhkus. Samamoodi on 500-aastane laevavrakk merepõhjas või tuhandeaastane münt maapinnas meie kõigi vara. Ja kui keegi kurdab, et metallidetektorite kasutamise piiramine pärsib majandustegevust ja kui selle majandustegevuse all mõeldakse meie kõigi varaks oleva tuhandeaastase mündi müümist Internetis, kui see sellist majandustegevust pärsib, siis see eelnõu tõepoolest pärsib majandustegevust.
Küsimus on niisiis selles, kuidas kõike eelöeldut inimestele selgitada ja neid uskuma panna, kuidas parandada selles valdkonnas kodaniku ja riigivõimu omavahelist suhet? Siin on loomulikult jälle küsimus, see on igivana küsimus piitsa ja prääniku vahekorrast. Me teame, et ühiskonnas on neid liikmeid, kellele mõjub paremini piits, aga on palju rohkem neid, kellele mõjub präänik. Me teame kõik legendaarset inglaste suhtumist oma politseisse, mille kohta minu üliõpilaspäevil kasutati väljendit: moja militsia menja berešot.
Küsime täna, kas Muinsuskaitseamet on siis Eesti kultuuripolitsei? Vastus on jah ja ei! Kindlasti ei tohi olla Muinsuskaitseamet mingi kuri lõukoer, millele siit äsja kõnepuldist viitas kolleeg Mark Soosaar, aga ma kindlasti ei saa nõustuda Mark Soosaarega selles osas, just nagu Muinsuskaitseamet ei arvestaks valdajate kodanike huve. Me peame silmas pidama seda, et Muinsuskaitseamet töötab nende inimressurssidega ja selle rahaga, mis on tema kasutada. Kui enamikes maakondades on üks muinsuskaitseinspektor, siis tuleb sellega ka arvestada ja teada. Ja sellepärast ma küsisin ka enne proua ministrilt, kas me ei vajaks mitte paradigma muutust, kui keskkonnakaitses on ühes maakonnas terve suurusjärgu võrra rohkem inspektoreid kui seda on muinsuskaitses, siis tõenäoliselt oleks oluline see ressurss omavahel lõimida nii, et senisest tunduvalt rohkem jätkuks ka muinsuskaitsele ja sellisel juhul langeksid ära võib-olla mõned etteheited ka Muinsuskaitseametile.
Niisiis on tarvis saavutada olukord, kus mälestise omanik teeks häid ja mõistlikke otsuseid isegi siis, kui Muinsuskaitseametit üldse olemas ei ole. Ja kuna ta on olemas, siis Muinsuskaitseamet saab ütelda, kuidas teha veel paremini, kui omanik niigi teeks.
Selle eelnõu ettevalmistuse käigus on räägitud ka sellest, kas me ei peaks mälestisi kategoriseerima ja suhtuma neisse siis erinevalt, kui tegemist on näiteks Kadrioru lossi või Tallinna Raekojaga, siis tuleks suhtuda mälestisse ühtmoodi, kui aga tegemist on näiteks tavalise alevi ajaloolise jaamahoone välikäimlaga, mis on ka muinsusena kaitse all, siis on nõuded jälle teistsugused. Kahtlemata on mälestiste kategoriseerimine väga oluline teema ja ei oleks midagi halba, kui neid võetaks täiendavalt veel kaitse alla ka kohaliku omavalitsuse algatusel, aga seda on mõistlik teha ainult sel tingimusel, kui kõik senised riiklikud mälestised jäävad alles, tuleb siis ainult kohalikke juurde.
Ja kõige lõpetuseks ma rõhutaksin seda, et kuna Eesti riik, nagu me teame, on valmis saanud ja üleminekuaeg on lõppenud, siis loodetavasti tuleb tagasi ka talguvaim ja koos talguvaimuga saavad kõik tasandid senisest enam meie pärandi hoidmisse panustada, olgu selleks siis riik, kohalik omavalitsus või seltside võrk. Ja siis kui kosub riigikassa, siis saame rohkem raha muinsuskaitse kiirabile. Ma tänan!
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 13. oktoober kell 18.00. Seaduseelnõu 806 esimene lugemine on lõpetatud.