Kultuurimälestiste nimekirjade töörühma
ettepanekud
ümarlauale
I - KULTUURIMÄLESTISTE NIMEKIRJADE
ÜLEVAATAMINE JA METOODIKA NIMEKIRJADE SISULISEKS KORRASTAMISEKS
Põhiküsimus – vaadata üle olemasolevad nimekirjad. Kultuurimälestiste riiklik register peaks vastama tegelikkusele. Eesmärk ei ole nimekirjade vähendamine, vaid kriitiline analüüs. Muinsuskaitse imagoloogiliselt oleks see väga hea. Kui kehtiv nimekiri saab kriitiliselt üle vaadatud ja täpsustatud, pole gradatsioon vajalik.
Arhitektuuri-, arheoloogia- ja kunstimälestiste nimekirjade ülevaatamine ei pea toimuma korraga. Kõik alaliigid vajavad erinevaid spetsialisti ega ole üksteisest väga suures sõltuvuses. Kunstil ja arhitektuuril on teatud kokkupuutepunkte.
1. etapp – maakonnainspektorid vaatavad oma nimekirjad üle:
- kas nimekirjas on objekte, mida ei ole enam olemas? Kõikide maakondade kohta on olemas kohalike inspektorite koostatud ülevaated mälestise seisunditest, kus on mh ära toodud ka need, mis on hävinud. Mõned on selgelt nõrgemad maakonnad, kus võib-olla täielik ülevaade puudub. Omaette probleem on igasugused suhteliselt perifeersed mälestised maastikul (mõned ohvriallikad, kultusekivid jne), mida lihtsalt ei leita üles ja mille kohta on rakse otsustada, kas nad on hävinud või lihtsalt info nende täpse asukoha kohta on kaduma läinud. Sama teema võib olla mõnede vallasmälestistega: näiteks arvatakse, et mingi küünlajalg on varastatud või hävinud, sest seda ei leita, aastaid hiljem aga selgub, et see on eelmise kirikuõpetaja lese kätte jäänud vms.
- kas nimekirjas on objekte topeltnumbritega? Paljud objektid on kaitse all kahe numbriga. Nt Pärnus kaks koolimaja, mis nii ajaloo- kui arhitektuurimälestis. Tallinnas Salme tn 15/ Tõllu tn 8 on registris kahe numbriga kaitse all jne.
2. etapp – kui objektide reaalne olemasolu on kontrollitud, saab minna edasi mälestise tunnuste ülevaatamise jm ettepanekutega.
- kas kõikidel kaitsealustel objektidel on üldse mälestise tunnused? Nt Sindis on ca 15 hoonet, millel pole mingeid mälestise tunnuseid, need on tüüplahendused, millest ei pea kõik kaitse all olema, piisab ühest/mõnest.
3. etapp – tunnuste ülevaatamisest omakorda tekib ettepanek mingeid objekte kompleksina kaitsta.
- vt Laiuse kiriku näide, kus saaks rakendada kompleksina kaitset.
II - KOMPLEKSINA KAITSE ALLA
VÕTMINE / KAITSMINE
Kui mälestise tunnus on „osa tervikust”, peakski kaitse alla võtma terviku. Kui tekkis kultuurimälestiste register, tekkis ka üksikobjektina kaitse alla võtmine – igal objektil pidi olema oma number. Tegelikult on mõistlik paljudel juhtudel kasutada kompleksi mõistet. Asjade-objektide arv saab olla komplekti kirjeldus. Nt Laiuse kiriku kompleksis on 6 erineva numbriga mälestist, lisaks kiriku vallasmälestised:
- Laiuse kirik (arhitektuur reg nr 23927)
- Laiuse kirikuaed (arhitektuur ja arheoloogia 23928)
- Laiuse kirikuaia piirdemüür (arhitektuur 23929)
- Laiuse kirikuaia piirdemüüri värav (kunst 20208)
- Ratasrist kirikuaias (kunst 14175)
- Laiuse pastoraadi peahoone (arhitektuur23930).
- lisaks kirikus kunstimälestised...
Erinevate omanike puhul võiks olla ka eelisostuõigus teise osa omanikul.
Mõnel juhul võiks kunstimälestis olla osa arhitektuurimälestisest, nt portaalid, seinamaalingud jm arhitektuuri osad kaitsta arhitektuurimälestisega koos.
Teine võimalus kompleksi kompleksina säilitada oleks terviklik restaureerimiskontsepstioon, mis hõlmaks kogu kompleksi, selle peaks tellima siis Muinsuskaitseamet.
III - OLEMASOLEVATE MÄLESTISTEL TUNNUSTE
ÜLE VAATAMINE/ MÄÄRAMINE.
Paljudel mälestistel pole tunnuseid määratud, paljude osas puudub ühene arusaam tunnustest. Ka kaitse alt ära võtta saab üksnes juhul, kui mälestis on kaotanud oma tunnused (või hävinud). Tunnuste ülevaatamine nimekirja põhiselt. 75% on ilmselt probleemideta objektid. Muinsuskaitseameti „Eksperthinnangu koostamise juhend” on sisuliselt dokument, kuidas määrata mälestise tunnuseid. Praegu teeb kas peainspektor või ostetakse sisse.
IV - MOODUSTADA ARHEOLOOGIA VALDKONNA
TÖÖGRUPP SARNASELT 20. SAJ ARHITEKTUURI
TÖÖGRUPIGA;
SÕNASTADA ARHEOLOOGIAMÄLESTISE KRITEERIUMID.
Arheoloogia valdkonnas puudub kõige üldisem metoodika ja arusaam mälestise tunnustest. Vaja kontseptuaalset kaitset, mälestise tunnuste defineerimine. Vaja on tööjuhend (arheoloogia ABC trükis) nii inspektorile kui inimesele. See peab olema avalikult presenteeritav, inimestele arusaadav: mis on arheoloogia, mälestise tunnuste sõnastamine, määrata üldmõisted, sõnavara, terminid jne.
Praegu on probleemiks ka see, et osa maa-alalisi mälestisi, kus on selgelt olemas arheoloogiline kontekst, on arvel ajaloomälestistena, mitte arheoloogiana, nii et täht-tähelt seadust lugedes arheoloogilist järelvalvet või arheoloogilisi eeluuringuid ei saagi nõuda. Näiteks Kalamaja ja Kopli kalmistupargid Tallinnas ja üldse kõik uuemad kirikuiaiad, kus kaevetööde järelvalve eeldab siiski arheoloogilist kvalifikatsiooni.
V - ALUSUURINGUD
Teha rohkem alusuuringuid. Kui nt seaduses ette näha, et kaitse alla saab võtta valdavalt alusuuringute olemasolul, siis tekiks riigil ka kohustus uuringuid rahastada. Kindlasti peab säilima ka võimalus ohustatuse jm printsiibil kaitse alla võtta. Uuringutest on huvitatud ka kohalikud omavalitsused, nt Sindi tellis sellise töö. Kõik ei pruugi olla riigi rahastatud. Eeltöö on mitmel pool tehtud ja see on selge kriteerium nimekirjade ülevaatamisel ja kaitse alla võtmisel/mittevõtmisel.
Uute töölõikude näitamisel on võimalus saada raha Muinsuskaitseameti eelarvesse juurde. Muinsuskaitseametil vaadata läbi ja teha järeldused nende mälestiste liikide osas, kus uuringud on tehtud. Nt raudteejaamad, paari maakonna meiereid, Kilingi-Nõmme jne.
Seadusandluse ja rahastamise kohta veel:
Kui muinsuskaitseseaduses ette näha, et kaitse alla saab võtta valdavalt alusuuringute olemasolul, siis tekiks riigil ka kohustus uuringuid rahastada.
Esitada tekkinud ettepanekud nii ümarlauale kui Muinsuskaitseametile, et saada tagasisidet võimaluste kohta.